Laste lampjalgsus
Kõndima õppivale titale korralikud jalanõud
Puusaliigese ebaküpsus ehk düsplaasia
Jalatsite ja tallatugede hooldus
Kuidas valida jalatsit?
Jalalaba - jalatallalihaste ülekoormus
Probleemid hüppeliigeses ja sääres
Hoia põlvi vigastuste eest!
Kui põlv hakkab valutama!
Ülekoormus ja seda soodustavad tegusrid
Veenilaienditest
   
 
 
Kui põlv hakkab valutama!
EST » Kasulikku lugemist » Kui põlv hakkab valutama!
Prindi
     
 

Põlv

Põlvetrauma on spordis üldiselt üks sagedasemaid vigastusi. Seda eelkõige suure koormuse tõttu, mis põlveliigesele langeb. Põlveliiges moodustub reieluu ja sääreluu ühinemisest ning nad liigestuvad üksteisega kahe kõhrelise meniski abil. Põlveliigese mehaanilise kaitse ja reie nelipealihase kõõluse ning põlveliigese luuliste struktuuride vahelise hõõrumise vähendamise tagab põlvekeder, mis asub põlveliigese ees reie nelipealihase kõõluses, ning kaitseb liigest. Põlveliigese peamisteks stabiliseerijateks on liigessidemed ja reielihased.

Suuremaid liigessidemeid on neli:

1) mediaalne kollateraalside,

2) lateraalne kollateraalside,

3) eesmine ristatiside,

4) tagumine ristatiside.

Lihastest on peamised põlveliigese mobiliseerijad ja ka stabiliseerijad reie nelipealihas reie eesmisel küljel ja hamstringlihased reie tagumisel küljel. Põhiliselt on põlvetrauma põhjuseks jooksmine ning hüppamine, mille korral on võimaliku ülekoormuse teke kõige tõenäolisem. Lisaks ülekoormusele võib traumaks olla ka põlveliigese nihestus löögi või mõne muu füüsilise kontakti tõttu. Peamised liikumisega seonduvad haigused, mis põlves esinevad, on Osgood-Schlatteri haigus, patellafemoraalsed haigused, liigessidemete venitused või rebendid, meniskivigastused, nelipealihase tendiniit ning ka jalgade telje kõrvalekalded varuse ja valguse näol.

Osgood – Schlatteri sündroom

See on üks tuntumaid põlveliigese pehme koe vigastusi, mille korral tekib põletik sääreluu köprusel ning tulemuseks on valu põlveliigese kohal ja turse ümber köpruse; jooksmine ja hüppamine on valulikud ja põlveliigese liikuvus on piiratud. Tegemist on enamasti kasvueas ilmneva haigusega ning esineb rohkem poistel vanuses umbes 10-14 aastat. Valu esinemine sõltub haiguse raskusastmest, kuid enamasti hüppamisel, trepist käimisel ja liigutustel, kus põlveliigest on vaja sirutada väga suurest paindest. Vigastuse peamine põhjus on ülekoormus veel mitte täielikult välja arenenud lihaskõõlusel ning korralikult luustumata sääreluu köprusel, mistõttu tekivad mikrorebendid. Osgood-Schlatteri sündroom möödub enamasti 2-3 aastaga või hiljemalt kiire kasvuperioodi lõpuks.

Ravi

Enamasti on tegemist kerge haigusega ning möödub konservatiivse ravi kasutamisel. Peamisteks ravivõteteks on koormuse vähendamine ja valuvaigistite kasutamine, külmaravi ja füsioteraapia lihaste tugevdamiseks. Haiguse raskemate kulgude puhul kasutatakse lahastamist, et piirata liigese liikuvust ning vältida uusi traumasid; või kirurgilist sekkumist.

Patellafemoraalsed haigused

Patellafemoraalne sündroom on üldnimetus kirjeldamaks haigusi, mis mõjutavad liigespinda patella ja reieluu all. Patellafemoraalne side kulgeb põlvekedra mediaalselt (sisemiselt) küljelt reieluu mediaalse põndani. Patellafemoraalsete traumade puhul on tegemist samuti reie nelipealihase kõõluse vigastustega. Sellisel juhul tekib põletik enamasti patella ja kõõluse ühenduskohta. Valu on tunda põlveliigese ees. Koormuste püsimisel haigus süveneb ja põletiku tagajärjel võivad kõõlusesse tekkida rebendid kuni täieliku lahtirebenemiseni. Haiguse põhjuseks on ülekoormus põlveliigesele, mille tingib sageli hüppamine, äkiline jõu rakendamine põlveliigesele. Valu tugevneb treppidest käimisel ja pikaajalise istumise järel. Haigus on jagatud raskusastmelt nelja etappi:

1) tunda on valu pärast füüsilist aktiivsust, kuid funktsionaalset häiret ei täheldata,

2) valu on tunda nii füüsilise aktiivsuse ajal kui ka peale seda; tekib funktsionaalne häire, kuid ei mõjuta enamasti sooritusvõimet,

3) tugev ja pikenenud valu nii füüsilise aktiivsuse ajal kui selle järgselt; samuti väheneb järk-järgult sooritusvõime funktsionaalse häire süvenemise tõttu,

4) toimub kõõluse täielik rebenemine, mis vajab kirurgilist sekkumist.

Peamisteks sümptomiteks on terava valu ilmnemine surve korral põlveliigesele. Samuti esineb nelipealihase ja hamstringlihaste ületoonus. Samas on säilinud nii normaalne liikuvus, neuroloogilised refleksid kui ka põlveliigese stabiilsus.

Tendiniit ehk kõõluse põletik

Üks kergematest vigastustest on tendiniit, mida tuntakse ka kui „hüppaja põlv.” Kõõluste põletikud esinevad sagedamini luudele kinnituskohtade lähedal. Põhjuseks võib olla ühekordse trauma tagajärg või krooniline ülekoormus lihastele. Valu vallandub lihaste pingutusel hüppe äratõukemomendil. Tendiniiti on lihtne määrata otse kõõluse katsumisel või lihase pingutusel.

Sagedamini täheldatatkse kõõlusepõletiku esinemist:

· Põlve piirkonnas on sagedane reie kakspealihase distaalsel kinnitusel.

· Reie piirkonnas reielihaste kinnitusel vaagnaluude erinevatele kohtadele.

Sagedamini esineb seda aga reie nelipealihasel ja reie tagumise grupi lihastel.

 

Ravi

Kasutatakse koormuste vähendamist, samuti vähendatakse lihaspingeid reielihastes venitamise teel ning väga oluline on jälgida puusa- ja hüppeliigese normaalse liikuvuse säilimist. Ravi algab treeningpiirangute ja üldiste ning lokaalsete põletikuvastaste vahenditega; lokaalsed süstid (mitte kõõlusesse), võimalusel ortoosid ja teipimine liigese normaalse asendi fikseermiseks. Koormuse järel on soovitatav külmaravi.

Kondropaatia ehk liigeskõhre valu

Liigeskõhre valu on tekkinud ilma otsese traumata ning on sagedasem just põlve piirkonnas. Valu vallandub koormusel, eriti sirge jala ette tõstmisel, ja võib viia kõhre püsivate kahjustusteni. Haiguse kergemas staadiumis võib kuulda vaid „naksumist”. Kondropaatia põhjuseid on mitmeid: võruketaste ja sidemete vigastus, põlvekedra paiknemise muutused, aga ka üldhaigestumised ning liialt suur koormus põlveliigese kõhrele. Kui põhjuseks on ülekoormus, siis tuleb reguleerida koormust ning toetada kõhre ainevahetust (toidulisandid, liigestesse süstitavad vahendid jne).

 Ristatisidemete vigastus

Liigessidemete vigastus on üks raskemaid esinevaid traumasid. Enamasti tekib liigesidemetes rebenemine ning siis on kirurgiline ravi ainuvõimalik. Vigastuse tagajärjeks võib olla pöördumatu ebastabiilsuse teke liigeses.

Eesmise ristatisideme rebend on kõige enam levinud trauma ning tekib enamasti järsul pidurdusel, millele järgneb kiire suunamuutus. Põlveliigesele mõjub ülemäärane jõud või ootamatu põlveliigese tugev pööramine. Põlveliigesele toimiva jõu tõttu liiguvad sääre- ja reieluu üksteise suhtes ülemääraselt ja ristatiside rebitakse kinnituskoha küljest lahti. Samuti võib sidemeid vigastada kõrgelt kukkudes või kukkudes sirgele jalale. Lisaks veel võib põhjuseks võib olla look põlveliigese pihta. Eesmise ristatisideme vigastusega võib kaasuda ka mediaalse kollateraalsideme ja mediaalse meniski rebend.

Tagumise ristatisideme rebend võib tekkida löögi korral sirutatud põlveliigese pihta, mis nihutab sääreluud tahapoole, samuti siis, kui põlveliigeses sooritatakse üleliigne painutus.

Ravi

Raviks kasutatakse metalltugedega ortoosi, kuid enamasti siiski kirurgilist ravi. Väga oluline on ka tugevdada lihaseid, kõõluseid ja sidemeid, et taastada põlveliigese stabiilsus. Tagumise ristatisideme ravi on vastuoluline, kuna side asub sügaval liigeses ning on seetõttu raskesti ligipääsetav. Seetõttu on opereerimine väga keeruline ning ohtlik.

Kollateraalsidemete vigastus

Sageli võib kollateraalsidemete vigastus tekkida korduvate valesti maandumise, järsu rotatsiooni, pööramiste või äkiliste seismajäämiste tõttu ning valu ilmneb põlve siseküljel. Kollateraalsidemete vigastuse tõttu, mis näiteks tekib päriliku sidekoe nõrkuse tagajärjel, tekib põlves ebastabiilsus külgsuunas, võimalik on ka ülepainduvuse teke. Seda on võimalik vältida, sooritades rotatsiooni puusaliigesest, et mitte riskeerida sidemete vigastamisega. Külgmiste (lateraalsete) põlveliigese sidemete ebastabiilsuse vältimisele lisaks on lihaste tugevdamine vajalik ka selleks, et vältida jalgade kõrvalekaldeid normaalsetest biomehaanilistest telgedest. O-jalgsuse korral esineb külgmise kollateraali nõrkus, X-jalgsuse korral aga mediaalse kollateraali ebastabiilsus. O- ja X-jalgsus põhjustavad otseselt ebaühtlast koormusjaotuvust põlveliigeses ning hüppeliigese, labajala, ja puusaliigese valet asendit, seega ka kogu keha koormusjaotuvust ja rühti.

Meniskite vigastus

Põlveliigeses olevate meniskite vigastus on oma olemuselt suhteliselt raske. Tihti pole see seotud üldse traumaga, vaid järsu põlveliigese rotatsiooniga või suure koormusega korduval kükkasendist püstitõusmisel. Kuna tegemist on kõhrelise moodustisega, siis otsest valusündroomi ei pruugi kohe avalduda, vaid kostub kerge plõksatus. Samuti on meniskirebendi paranemine aeglane kõhre kehva verevarustuse tõttu ning on otseselt sõltuv vigastuse asukohast. Välisserva esimesse kolmandikku jääv vigastus paraneb enamasti spontaanselt, samas kui keskel asuvad vigastused ei pruugi paraneda kunagi. Seega on vajalik kirurgiline sekkumine. Levinumad kirurgilised meetodid on artroskoopia, mille korral puhastatakse liiges lahtistest luu- ja kõhreosadest. Samuti kasutatakse meniski õmblemist, mille korral parandatakse põlvemenisk ning see kasvab hiljem kokku. Raskematel juhtudel tuleb menisk põlvest eemaldada. Meniski eemaldamisel kaob põlveliigesest aga õige koormusjaotuvus ning enamasti esineb hilisemas elus põlveliigese valusid, ning artroosi ja liigesepõletikku.

 

Reis

Reie sagedasemaks ülekoormusest tekkinud vigastuseks on tendiniit ja nimme-sääreluu trakti sündroom.

Tendiniit

Reie piirkonna tendiniit ehk kõõluse põletik esineb reielihaste kinnitusel vaagnaluude erinevatele kohtadele. Sagedamini esineb seda aga reie nelipealihasel ja reie tagumise grupi lihastel. Näiteks reie tagumise grupi lihaste puhul, kus hamstringlihased algavad istmikuluu köpruselt, on valu tunda päris üleval reie tagaküljel või isegi tuhara piirkonnas.

Ravi

Alustada tuleks koormuse ja lihaspingete vähendamisest, kusjuures on oluline jälgida puusa- ja hüppeliigese normaalse liikuvuse säilimist. Edasine ravi sisaldab üldisi ning lokaalseid põletikuvastaseid vahendeid ning lokaalseid süste; (mitte kõõlusesse). Koormuse järel on soovitatav külmaravi.

Nimme-sääreluu trakti sündroom

Nimme-sääreluu trakt on tugev sidekirme, mis algab puusaliigeselt, kulgeb piki reie väliskülge, ning kinnitub sääreluule. Tema tähtsus seisneb sääre ja põlveliigese stabiliseerimises ja põlveliigese ülesirutuse ärahoidmises. Sündroomi põhjuseks on treeningkoormuse suurenemine ning väljaravimata põlvevigastused. Valu on tunda reie välisküljel põlvest kõrgemal, kuid vahel võib valu esineda ka sääre välisküljel. Valu tugevneb trepist üles-alla käimisel ja sörkjooksul.

Ravi

Alustada tuleks külm-soojusravi ning põletikuvastase raviga; soovitatavad on

ortopeedilised abivahendid ning jalanõud, mis fikseerivad jalatalla ja põlveliigese.

Kindlasti tuleb vältida venitusharjutusi, sest need võivad valu tugevdada.

 

 

DJO Armor põlvetugi
DJO Armor põlvetugi
DJO individuaalne põlvetugi
DJO individuaalne põlvetugi
DJO põlvetoe saab tellida eri värvides vastavalt soovile
DJO põlvetoe saab tellida eri värvides vastavalt soovile
 
Parema põlve anatoomia
Parema põlve anatoomia
Tagumised ristatisidemed
Tagumised ristatisidemed
Tendinitis
Tendinitis