Ülekoormus ja seda soodustavad tegurid

Liikumisharrastusega seotud vigastusi esineb kõige rohkem 15-34 aastastel, kuna nende treeningkoormus on kõige suurem. Ülekoormusvigastusi põhjustab enamasti liigne treeningkoormus või korduvad mikrotraumad. Kui ületatakse koe taluvuspiir ja tekib väsimusnähtus, on tulemuseks koekahjustused, mis toovad endaga kaasa esialgu mikroskoopilised muutused, hiljem isegi väsimusmurde. Ülekoormusvigastusi võivad soodustada ka inimese anatoomilised iseärasused. Seda tekitab väga sageli keharaskuse vale jaotumine jalalabale, mis mõjutavad omakorda hüppeliigest, sääreosa, põlve ja ka reieosa kuni vaagna ja lülisambani välja. Näiteks oletatakse, et kõrge pöiavõlv tingib pöialuude jareieluu väsimusmurde. Kõrge pöiavõlviga, mis võib olla tingitud pidevast kõrgetes kingade kandmisest, võivad kaasneda ka kannakõõluse ja jalatallasidemete põletikud. Põhimõtteliselt võib igasugune ortopeediline väärasend või keha vasaku ja parema poole erinevus soodustada ülekoormusvigastusi. Treeninguvigade osa on ülekoormusvigastuste tekkimise juures üks oluline komponent. Vale tehnika ning sobimatud treeningtingimused ja –vahendid (eelkõige jalanõud) võivad olla ülekoormusvigastuste tekitajateks; samuti äkiline koormuse suurenemine põhjustab sageli Achilleuse kõõluse põletikku ning väsimusmurde.

Ülekoormusvigastuste ennetamine

Vigastused võivad olla põhjustatud väga erinevatest teguritest. Enamik endogeensetest ülekoormusvigastuste põhjustest on tingitud anatoomilistest iseärasustest. Inimesel võivad olla teatud sooritust pärssivad piirangud, mis takistavad korrektse tehnika arendamist; biomehaanilised väärasendid võivad samuti takistada maksimaalset treeningut, kuid need on kergesti korrigeeritavad ortopeediliste tugede ja sobiva jalanõu abil.

Vajaliku füüsilise vormi saavutamiseks peab spordiga tegeleja omandama piisava üldettevalmistuse. Alles alustavatel harrastussportlastel on oht end vigastada suurem, kuid liigeste liikuvuse ja lihaste elastsuse paranedes väheneb mikrotraumade tõenäosus. Seepärast peavad professionaalsed sportlased suurele koormustele hästi vastu. Pärast pikka treeningpausi on vigastused kerged tekkima, sest keha pole valmis järsuks koormuse tõusuks. Väsimuse suurenedes tekib aga lohakus korrektse tehnika suhtes ja seetõttu on vähese elastsusega lihased eriti vastuvõtlikud kõikvõimalikele traumadele. Lihaste venitusele peab eelnema korralik soojendus. Soojendus enne treeningut valmistab ette vere-, hingamis- ja liikumiselundid ning pingutusjärgne lõdvestus soodustab taastumist. Aktiivne lihaste eest hoolitsemine venitusharjutuste abil on soovitatav, kuid igapäevasele aktiivsele treenijale on massaaž passiivse meetodina hädavajalik.

Eksogeensetest teguritest on olulisimad treeningvead, mis tehakse koormuse järsul suurendamisel. Koormuse kasv peab toimuma järk-järgult läbi mitmekülgse treeningu. Samuti tuleks tähelepanu pöörata pinnale, millel sporti tehakse. Pidev liig kõval põrandal treenimine soodustab mikrotraumade teket. Betoonpõrandal puudub igasugune amortisatsioon ning see tekitab luustiku deformatsioone. Samuti võib mikrotraumasid põhjustada libe pind, sest jalalihaseid peab üleliigselt pingutama.

Mikrotraumad ja ülekoormusvigastused

Jalgade ülekoormus sõltub paljudest asjaoludest: vanus, liialt suur koormuse maht või koormusintensiivsuse järsk tõus, jalanõud ja treenitus. Pidev ülekoormus ja korduvad mikrotraumad võivad viia ülekoormusvigastusteni. Vastupanuvõime vähenemine on tingitud liigeste ülemäärasest liikuvusest, mida põhjustab sidemete nõrgenemine või ebaühtlasest ja ebaloomulikust survest liigespindadele, liigeskapslile, sidemetele. Sidemete nõrgenemist tingivad vigastusjärgsed degeneratiivsed muutused, kaasasündinud deformatsioonid, artriit, bursiidid. Liigespindade defektid on aga tingitud otsesest traumast või põletikest. Treeninguga alustamisel on alati kriitilised esimesed kuud, kuna lihased, liigesed, sidemed ja kõõlused pole koormusega veel harjunud. Seetõttu peaks treeningkoormus esialgu väiksem olema. Kindlasti tuleb enne lavale või treeningsaali minemist teha korralik soojendus. Kui aga lihast on juba vigastatud, siis probleemi esmaseks raviks on spordimeditsiini ringkonnad pidanud nelja põhimõtet:

1) rahu – rest,

2) külm – ice,

3) surve – compression,

4) tõstmine – elevation.

Hoidmaks ära ülekoormusvigastuste tekkimist, peab arvestama oma jala ehituse, jalanõude ja treeningu paiga pinnaga. Muidugi käib selle kõige juurde ka jalgade eest hoolitsemine.